Võtke ühendust

Kui seemned on idanenud, siis peab jälgima, et muruala oleks pidevalt ja ühtlaselt niiske. Tõenäoliselt tärkavad ka väga hästi ettevalmistatud pinnases esmalt mitmesugused ühe- ja kaheaastased umbrohud ning nende varjus arenevad noored murutaimede tõusmed. Siiski tohib noort muruorast niita alles siis, kui murutaimede kõrgus on 7-10 cm. Hilisema muruniitmisega kaovad üheaastased seemneumbrohud murust suhteliselt kerge vaevaga.

Samal ajal vajab muru korrashoid rohkem hooldusaega kui teised istutuspinnad. Ilusa muru püsimajäämiseks peame teda lisaks sagedasele niitmisvajadusele, põuaaegsele kastmisele ja väetamisele aeg-ajalt ka liivatama, mehhaaniliselt õhustama ja rullima, tegema umbrohtude ja haiguste tõrjet. 

Murutaimedele ebasoodsatel varjulistel, niisketel ja õhuvaestel aladel levivad hooldamata murus samblataimed ning muruala sammaldumine on vältimatu. Samuti põhjustab sammaldumist muru liiga sage ja liiga madal niitmine. Murus oleva sambla tõrjeks on kasutusel mitmeid tõhusaid võtteid. Kui on tegemist mitme samblale soodsa teguri koosmõjuga, mida pole võimalik kõrvaldada, siis on otstarbekam sellistesse piirkondadesse istutada varjutaluvate põõsaste ja püsilillede kombinatsioonid ja loobuda kõrrelistemurust. Mõeldes aga keskkonnasõbralikult, kui aiakasutus seda vähegi võimaldab, siis ei peakski tõttama sammalkatet alati hävitama – see on ideaalne taimevaip: igihaljas, ühtlaselt roheline ja ei õitse, kunagi ei vaja niitmist ja on sealjuures dekoratiivne.

Vähemniidetavatel, looduslähedastel ning suurematel haljasaladel ja pargilagendikel võib peale klassikaliste murukõrreliste kasutada seemnesegudes ka niidutaimede seemneid. Lahjematel muldadel või vähem käidavatel aladel võib pügatava muru asemel rajada loodusliku ilmega niidumuru (kooslus, kus püütakse jäljendada heintaimede ja põllulilledega looduslikku niitu, nn. lilleniitu), mis ei vaja regulaarset niitmist.
Loodusliku niidukoosluse järeletegemine usutaval moel nõuab muidugi üsna suurt pühendumist. Kui haljasala kujunduslik stiil seda soosib, siis loodusliku muru kasutamine on looduses kadumahakkavate liikide ja koosluste säilitamise huvides vägagi tervitatav. Värvikirevalt õitsvate rohttaimedega lillemuru rajamine selleks sobivates kohtades rikastab liigilist mitmekesisust haljastuses, on traditsioonilisest murust praktilisem ja vähem hooldust vajav.

Ilupõõsaste hoolduslõikus sõltub sellest, kas põõsas õitseb kevadel või suvel, sama või järgmise aasta võrsetel ning on tavaliselt vegetatsiooniperioodi eel (märtsi lõpus ja aprilli alguses) või peale õitsemist. Varakevadel enne lehteminekut kärbitakse (korrigeeritakse põõsa kuju ja suurust) ja harvendatakse põõsaid, millised õitsevad suvel-sügisel sama aasta võrsetel. Varakevadine lõikamine soodustab oksastiku tihenemist, ergutab taimi kasvatama rohkelt noori õitsvaid võrseid. Eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest õitsvad põõsad lõigatakse kohe pärast õitsemist. Õitsemisjärgne lõikamine soodustab nendel liikidel uute, järgmisel aastal õitsvate võrsete kasvu ja arengut. Külmaõrnad põõsad lõigatakse pärast pungade puhkemist, kui mahlajooks on lakanud ning selgunud võimalik külmakahjustuste ulatus.
Kui põõsaste juurdekasv ja õitsemine hakkab vähenema, siis saab nende elujõudu ja kasvuenergiat taastada noorenduslõikusega, mille käigus kõik oksad tugevasti 5-10cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigatakse. Mõned põõsad vajavadki ilusana püsimiseks igal aastal tugevat noorendamist, teised aga ei kasvata piisavalt uusi asendusvõrseid ning nende puhul seda lõikusviisi ka ei rakendata. Hea võsumisvõime ja lühiealiste okstega põõsastel lõigatakse igal aastal välja 1/3 vanadest okstest, ülejäänutel tehakse seda 3-4 aasta järel.
Paraja tihedusega istutatud ja hooldatud põõsad on paremini valgustatud, elujõulisemad, haigestuvad vähem ja õitsevad rikkalikumalt. Regulaarne ning mõõdukas harvendamine, mille käigus eemaldatakse vanemad, kuivavad ja nõrga elujõuga oksad, mõjub suuremale osale ilupõõsastest hästi ja turgutavalt. 

Vabakujulise hekina istutatud põõsad lõigatakse sarnaselt üksikult või rühmades kasvatatavatele ilupõõsastele – vajadusel harvendatakse ja noorendatakse varakevadel. Korrapärased hekid hoitakse süstemaatilise lõikamisega soovitud vormis pügades neid sõltuvalt põõsaliigist 1-4 korda hooaja jooksul. Tihedakasvulised ilupõõsad ja hekid kaitsevad linde nende vaelaste eest ning on paljudele lindudele headeks pesakohtadeks ja meeldivaks toidulauaks. Väikelindude pesitsusajal (maist juulini) tuleks olla ettevaatlik, et mitte lõhkuda hauduvate lindude pesi. Põõsaste ja võsa raiest hoidutakse, hekke võib ja tuleb pügada.
Okaspuuheki pügamiseks on sobiv varakevad peale suuremaid külmasid ja enne kasvu algust või sügisepoole augustis pärast kasvu lõppu, olenevalt liigist ja kasvusuurusest kord aastas või harvemgi. Ebasobivalt ja/või võrast väljakasvanud okste varakevadine lõikus ergutab juba samal kasvuperioodil uute pungade arenemist.